Mina olen Marieta, teise kursuse turunduse tudeng, kes hetkel õpib tänu Erasmus+ programmile Prantsusmaa ülikoolis ESC Amiens. Soov välismaal õppida on olnud mul alati, kuid olgem ausad – see pole just odav lõbu. Seega rohkem kui aasta tagasi oma sammud ülikooli poole seades teadsin, et pean kindlasti kasutama ka võimalust Erasmus+ abil õppida väljaspool kodumaad. Pikalt oli mu unistus õppida Inglismaal, kuid selle purustas hetkega Brexit ning valida tuli uus sihtkoht. Prantsusmaa on mulle alati meeldinud ning ka siinne keel on miski, mille õppimisel näen väärtust pikemas perspektiivis. Antud kool jäi aga mulle ka silma oma asukoha ning ajaloo poolest – nimelt on kool tegutsenud 80 aastat ja asub võimsa 800a vana katedraali kõrval. Minul kui suurel Harry Potteri fännil paneb selline arhitektuur kohe silmad särama.
Kooliaasta algas 12.sept ning esimene nädal oli sissejuhatav, kus tutvusime, õppisime keelt ja kultuuri. Minuga koos osalevad programmis ka 4 hiinlast, 3 mehhiklast, 2 sakslast, belglane, itaallane ja moldovlane, seega seltskond on kirju. Igapäevaselt õpime segamini koos prantslastega, kuid tunnid toimuvad inglise keeles.
Õppeaineid tuli valida piisavalt, et kokku saaks semestris 30 ainepunkti ehk pidin võtma 13 erinevat õppeainet, mis on üpris palju. Peamiselt on õppimine üles ehitatud nii, et üks õppeaine võetakse läbi ühe nädalaga. Minu jaoks on just põnev osa käia koolis iganädalaselt, sest Mainoris õpin sessioonõppes. Õppemeetodina kasutatakse palju rühmatöid ja juhtumiuuringuid, samuti on ette tulnud ka mängu simulaatorid. Eksamid toimuvad semestri lõpus ehk detsembris, mis on natuke ebameeldiv, sest mõnest ainest jääb nii lausa paari kuune vahe.
Erasmus+ õpilastele tehakse koegmus väga põnevaks, sest korraldatakse palju vahvat, mida üheskoos teha, et kultuuri ja inimesi tundma õppida. Kui on huvi ja tahtmist, siis vaba aja sisustamine pole siin üldsegi raske. Amiens, linn kus kool asub, on üliõpilaste linn, kus on tore aega veeta ning mulle meenutab natuke Tartut. Rongiga liikudes on läheduses ka palju teisi linnu, kus aega veeta ning muidugi ei saa mainimata jätta, et Pariis on vaid veidi üle tunnise rongisõidu kaugusel. Samuti on suureks plussiks , et näiteks enamus muuseumid on kuni 25-aastastele tasuta uudistamiseks ehk rahakott kannatama ei pea.
Elu Prantsusmaal on mõnus ja kohalikud naudivad seda täiel rinnal ning pole hullud tööloomad nagu eestlased. Kindlasti tuleb siin planeerida oma tegevusi, sest kõik kohad pole avatud iga päev ning ka tähtpäevasid on siin ootamatult palju. Ise ma väga naudin siinseid saiakesi ning juustu, kuid miski ei ületa eestlaste musta rukkileiba. Ilm on samuti natuke soojem ning päikselisem, mis teeb tuju rõõmsaks. Kuna minu eesmärk pole pelgalt olnud lihtsalt õppima tulla vaid olen mõelnud ka Prantsusmaast kui kohast, kus elada ja töötada, on praegune periood justkui test, kas ettekujutused ja reaalsus ka päriselt kokku langevad. Hetkel on kõik väga hästi ehk kandideerin, et jääda ka kevadsemestriks, sest 4 kuud möödub kui linnutiivul ja nagu tihtipeale asjadega on siis algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Usun, et välismaal õppimine annab kogemuse eluks ajaks ning seda võimalust soovitan kõigil kasutada.
