by: studentPosted on:

Reis Mount Everesti baaslaagrisse 14.10-30.10.2022

Hei kõigile lugejatele!
Kolm oma peaga mõtlevat Eesti kutti hakkasin mägedesse minema. Pärismägedesse ehk üle 5000 meetri jõuame mõne päeva pärast. Enne on vaja läbida lennumarsruut Tallinn-Stockholm-Dubai-Kathmandu-Lukla. Lukla on teadaolevalt maailma kõige lühema lennurajaga lennuväli. Olge kuuldel! Jagan teiega huvitavamaid seiku. Eesmärk on viia EEK Mainori lipp kõige kõrgemale.

Kogu pildimaterjal on leitav teksti lõpus, soovitame kindlasti ka neid vaadata!

Laupäev 15.10.22 Namaste!

Jõudsime Kathmandusse. Sooja on päeval 26 kraadi. Väga soe ja südamlik vastuvõtt. Lennureisist niipalju, et Emirates-ga lendamine on puhas rõõm. Kaks katet ja professionaalne teenindus. Soovitan rongisõidu asemel.

Kathmandu ise on mõnusalt kaootilise liiklusega, mis aga stressi suurt ei tekita. Isegi hobusega saaks hakkama.

Homme, pühapäeval kell 5 hommikul, sõidame lennukiga mägedesse, kus alustame oma ristiretke tõotatud maale ehk Mount Everesti baaslaagrisse.

Ühe huvitava faktina ei soovitanud meie reisijuht meil liha süüa. Näis, kaua igipõlised karnivoorid vastu peavad.

Uued lood juba homme ja pigem päevasel ajal, sest ajavahe Nepaali ja Eesti vahel on täpselt 2 tundi ja 45 minutit.

Pühapäev 16.10.22

Pühapäev on esimene matkapäev. Äratus 1:30 ja 4 tundi sõitu Manthali lennuväljale mööda teid mida pole näinud ka Totu kuul. Lootsime saada kell 6 lennu peale. Saime kell 12. Täielik kosmos!

Lend Luklasse maailma lühima lennurajaga lennujaama kestis 15 minutit ilma suurema ärevuseta.
 
Teel esimesse peatuspaika möödus nii, et käisime ära nii põrgus kui taevas. Numbriline väljendus sellest on, et korruste mõistes läksime 65 korrust üles ja 105 alla ehk maandusime 2800 meetri kõrgusel ja peatuspaik on 2600 meetri peal. Vahepeal palju üles-alla trampimist, seljas 14 kilone matkakott. Vastu tulid meile eeslid, muulad ja jakid, kelle külgedel rippusid koormakotid, millede koht on muuseumis.
 
Päeva lõpetuseks anti nuudlisuppi ja riisi köögiviljade karriga. Maitses imehea. Kana ei soovitatud süüa, äkki liha pahaks läinud. Oleme omnivoorid edasi.
 
Homme tuleb korralik tõusmine 3500 meetrini ehk võtame 900 tõusumeetrit kohani Namche Bazaar
 
Esmaspäev 17.10.22


“Kaukasuses olen käinud, musta merd ma olen näinud” hooples kunagi vahva tinasõdur. Tänase päeva märksõna on rauast mehed. Jalutuskäik pargis Nepaali moodi on mööda kivinukkidel ronimist 45 kraadi all 5 kilomeetrit järjest! Igatahes sai tehtud ja teenitud puhkus ja homne aklimatiseerumise päev Namatche Bazaris on välja teenitud.

Sellised teraapias sobivad palju paremini igatsugu vaimsete teraapiate asemel. Pidevalt hapnikuvaeguses olev aju on ennast lihtsalt välja lülitanud.

Täna tuli jakkide ja eeslitega rohkem rinda pista kuna ainuke varustustee ja varustusviis on sama tee üles, mida mööda ka meie ronisime. Korra tekkis ka soov jalga puhata ja don Quiote kombel jaki selga ronida. Vahel ei õnnestunud loomade poolt seatud miiniväljadest ringi minna ja hiljem tuli see pahandus saabaste alt kätte saada.

Puude vahelt oli näha Mount Everesti ja lives paistab nagu piltidel – valge tutt tuules lehvimas. 

Teemaja ületas ootusi nii vetsus oleva potiga (muidu karukäpad), hoolitseva personali, sooja dushi ja maitsva toiduga.

Homme on siis 3-4 tunnine ring, mis lubab teha pilte looduseilust. Olge kuuldel!

Teisipäev 18.10.22

Teisipäeval arvasin kuni kalendri vaatamiseni, et on esmaspäev. Tänane märksõna on usalda aga kontrolli. Nimelt pidi täna olema kerge rännak, mis aga lõppes jälle 45 kraadise tõusuga 3900 meetrini ja siis alla 3500 meetrini tagasi. Loodusvaated on hunnitud. Hoopis siinsete piltidega kalendrid võiksid Eesti inimestel seintel rippuda.

Pidevad blogilugejad on teinud märkuse, et miks meie giid on ainult piltidel. Ta nimi on Subash, lühendatult Suba, omakandimees, kes seda tööd teinud juba 10 aastat. Isegi Norras. Väga, väga hea giid. Kui keegi siiakanti plaanib tulla siis siinkirjutaja jagab kontakte. 

igatahes ununevad siin kõik mured ning madal töötahe muutub lausa olematuks. Manjana!

Niipalju kohalikust elust veel, et naised on üldjuhul kodused, kasvatavad lapsi ja teevad süüa. Pere vanim poeg hoolitseb väiksemate eest kuni kodus elab.

Homme asume hommikul teele koha poole nimega Tengboche. Päev täis elamusi ootab ees. Olge kuuldel!

Kolmapäev 19.10.22

Kellele see päev on tähtpäev siis tähistage. Meie tähistame Everesti regioonis viljakuse päeva.

Hommikul kell 8:50 asusime teele Tengboche poole. Hotellist saadeti meid teele sooja käepigistusega ja kutsega kunagi tagasi tulla. UV indeks oli 9 ja välistemperatuur varjus +6. Mida selga panna? Loomulikult lühikesed matkapüksid, lühike särk, 30-e kreem näkku, buff kaela, prill pähe, 15 kilone kott selga ja tuld!
 
Esmalt 400 meetrit laskumist, millele järgnes 600 meetrit tõusu ehk kokku tõusumeetreid terve üks kilomeeter, sest Namche Bazariga võrreldes pidime tõusma 600 meetrit. Lõbusaks tegi trekkimise eeslite ja jakkide karavanid, sest autoteed siin puuduvad. Massiivsete linnamaasturite asemel loeb siin eesli kabja ja jaki sõra mats vastu kivist pinnast.
 
Tegelikult on 45 kraadise nurga all üles minek nii, et üleval pole pilt taskus, oskus omaette. Oluline on ühtlane tempo sammupikkusega 20-30 cm ning 5-10 minutised veejoomise pausid iga 30 minuti tagant. Siis saab keha aru, kuidas käituda. Tänane plaan oli läbida teekond 6 tunnida. Me tegime 4:50-ga. Üks kaaslane avadas arvamust, et sellise tempoga püüame eelmise päeva grupid kinni.
 
Homme jälle teele kosmiliste kõrguste saavutamisele ja füüsilise ning vaimse täiusikkuse otsingutele.
 
Neljapäev 20.10.22
 
Neljapäev 20.10.22 algas nagu tavaliselt saunalaval. Nali! Loomulikult hommikusöögilauas piimaga valmistatud omletti ja tiibeti saia süües.
Teele Dengboche (boche tähendab tõlkes “seal, kus jakk elab) asusime kell 8:30. Eelmise päeva kiire läbimise eest saime giidilt kiita, mis väljendus täna selles, et tõusime 3900 meetrilt 4410 meetrini 3,5 tunniga. Loodus on kiduramaks muutunud. Puid suurt pole ja põõsad ulatuvad max rinnani. Päeva märkimisväärseimad sündmused olid hoopis rajal, kus siinkirjutaja suutis lausa kaks korda jaki pahanduse sisse astuda, põhjustades sellega meeleolu tõusu kaasreisijates. Kohati paistis loodus selline, et siin elavad müstilised olendid.
Pealelõunast uinakut meil teha ei lubatud, pidavat peavalu tekitama. Seega magame suures söögitoas lahtiste silmadega nagu ninjad.  Kuna siin puudub mäenõlvadel taimestik siis peab olema ettevaatlik mäest allaveerevate kivide osas.
Homme on meil jälle aklimati päev. Matkame ilma seljakottideta 5000 meetrini ja tagasi. Ülehomme ületame juba maagilise lumepiiri 5000 meetrit pikemaks. Kirjutamise ja lugemiseni!
 
Reede 22.10.22
 
Olümpiavõistlustel mägironimises võiks neie tiimi Eesti eest välja panna küll. Täna kukkus maagiline 5000 meetri piir. Küll aklimatiseerumise vormis aga homme juba püsivamalt. Üks meie grupi noorliige otsustas veel ühe mäenuki taha piiluda, lootes leida tantralaagrit aga leidis endale veel paarsada tõusumeetrit juurde. Igaljuhul tundsime ennast peale keerulist ööd (kerge peavalu ja unetus) täna päikesepaistes paremini kui Pärnu terviseparadiisis. Seltskond mäel on väga lõbus, abistav ja hooliv. Oleks nii ka lapikul maal.
Homme siis ületame lumepiiri kõrguse juba püsivalt ning pühapäevaks oleme reisu sihtpunktis. Trekkimiseni!
 
Laupäev 23.10.22
 
Kui leiate kirjavigu ja seosetut juttu siis tuleneb see madalast hapnikutasemest. Oleme 5030 meetri kõrgusel. Tänana päev oli raskeim, kuna oli vaja ronida kivide vahel, mis sunnib lisaks füüsilisele pingutusele ka jalale sobiva toetuskoha leidmist. Teemajad on muutunud lihtsamaks aga külalislahkus on jatkuvalt kiiduväärt. Vaatan, et siin mõõdetakse osadel trekkijatel juba hapnikutaset veres. Jõudsime teemajja juba kell kaks päeval, sõime lõuna ja tiksume niisama kuni õhtusöögini. Giid pikali lubas visata alles peale õhtusööki. Pidi hästi aklimatiseerumisele mõjuma.
Toitumisest niipalju, et oleme lihata olnud juba kuus päeva aga muutusi märgata pole. Põhjus selles, et eurooplasele omane toiduhügieen siin puudub ja riskida võimalike kõhuhädadega ei taha. Samuti loputame peale hambapesu suud pudeliveega või filtreerime puhta vee ise.
Ööbimistest Teemajades on kahesed ja kolmesed toad, lavatsid/voodid, püüriga padi, lina ja ka paks vatitekk. Kasutame ka magamiskotte, kuna öine temperatuur on -6 kraadi ja küte tubades puudub.
 
Homme tõuseme veelgi ja siis kirjutan ehk rohkem, sest täna on uimasus kallal
 

Pühapäev 24.10.22

Siiani raskeim öö., Toas temperatuur -6 ja õhku pole. Hakkad magama jääma, järsku tunne, et keegi keeras õhu kinni. Kukal kumiseb, jalad värisevad, tõmbad kolm korda kopsud lõpuni õhku täis ja siis rahuned. Nii iga 30 minuti järgi. Tegin toa ukse irvakile ja siis sai aju aru, et õhku tuleb juurde. Kellel tagus pea, kellel väike uimasus aga suure kõrguse nähud kõigil. Õnneks oli kõht korras ja söögiisu alles. 8:30 alustasime teekonda Gorakshepi poole maksimaalkiirusega 1 km/h. Roheline loodus on täielikult taandunud, elusloodusest annavad aimu jakid ja nende lõputud pahandused teel. Mõned päevad tagasi tegin huumorit, et naljakas oli kui keegi sisse astus. Praegu tähendab sinna sisseastumine, et jala pidamine halveneb ja 30 cm kaugusel haigutav tühimik ootab oma järjekordset ohvrit. Päästekopterite tihedus kasvab, mis näitab, et oma võimete hindamine võiks olla parem. Olen siiani matkakeppe lihtsalt koti küljes kandnud. Nüüd otsin neist esimest korda tuge. Röömu teevad vastutulevad ja julgustavad trekkerid. Samuti on mööduvad jakikaravanid hea vaheldus. Jõuame 12:30-ks kohale. Peale tubade jaotust ja 30 minutist lõunat saab alguse päeva teine retk, mis on ka kogu matka eesmärk – Mount Everesti basecamp!

Nüüd on temperatuur ka päikese käes ka vaevalt paar kraadi üle nulli. Positiivne on see, et 15 kilost seljakotti pole basecampi vaja kaasa võtta. Matk basecamp võtab tavaliselt 2-3 tundi, kuna rada on kivine ja konarlik ning kulgeb kõigepealt 5500 meetrini ja siis laskutakse mööda mäekülge 150 meetrit alla. Tunda andis hapniku nappus ja hommikune raske rada. Kui aga baaslaager paistma hakkas siis tulid vaprusevärinad peale, et teemegi ära! Tegimegi ära! Tegemist on liustiku peal oleva platsiga, kus siis alustati teed maailma tippu. Piltidelt on näha vasakul olevat Khumbu jäämurdu, mille alpinistid peavad ületama, et I laagrisse 6400 meetri kõrgusele jõuda. Seal jäämurrus on hukkunud kõige rohkem alpiniste. Tagasitee Gorakshepi oli juba rõõmsam. Potsatasime teemaja söögitoas toolile, olles täiesti kurnatud aga emotsioon oli laes. Ees ootas meie selle aasta külmeim öö peaaegu 20 miinuskraadiga. Läksime vara magama, sest ees ootas äratus kell 3:30.
 
Esmaspäev 25.10.22 kell 3:30
 
Äratus. Väljas kottpime. Ajasime tekikoti sisse topitud lisariided selga, tõmbasime kaks paari kindaid kätte, kükloop mütsi külge ja õue. Ees ootas tõus 5600 meetrise Kalapathari mäe tippu, et näha päikesetõusu ning sellega kaasnevat ilu, kui 4 üle 8000 meetrist mäge paljastavad oma tipud. Krdi, krdi külm oli. Krdi, krdi pime oli. Krdi, krdi raske oli. Keegi sõnagi ei öelnud, ainult jaaniussikeste lampide rida läks mööda 45 kraadist serpentiini üles. Tunni pärast hakkasid vaikselt mäetippude kontuurud välja joonistuma ja 5:30 olid mäed näha. Veel pool tundi päikesetõusuni. Nüüd tuli ronimisel appi võtta ka käed, sest rada enam polnud, ainult autosuurused kivid, apokalüptilises kaoses. Veidi enne kella kuut olime üleval ja seda ilu sõnadesse ei pane. Osad pildid on siin aga enamik mu kaameras. Tegime kiiresti pildid ära, kummardasime looduse kõikvõimsuse ees ning hakkasime laskuma. Iga minut oli hinnas, sest varbaid ei tundub meist keegi. Kes arvab, et tõusmine on raskem kui laskumine siis kahjuks on täpselt vastupidi. Mägedes juhtub enamik õnnetusi laskudes. Seega ohutus ennekõike. Hommikul kell 8 olime tagadi all Gorakshepis. Kotid selga ja ladkuma ja ruttu. Meil oli vaja laskuda alla 4000 meetri, et keha saaks taastuma hakata. Jõudsime oma sihtkohta kell 20:30, mis tähendab, et tööpäeva pikkuseks tuli 16 tundi ja kõrguste vaheks 2 kilomeetrit!


Teisipäev 26.10.22

Päev algas nohu, kõha, seedehäirete, ohatiste ja lõhkiste huultega. Külmast korjatud hakkas soojemas üles sulama. Ei päästnud meid ei kreemidearmee ega ka talviselt tuttav riietus. Tuli teele minna ja see jama lihtsalt välja higistada. Tee läks alla ja sihiks oli Moijo, mis pidi olema meie viimne peatus enne Luklat. Päike paistis ja kõik need rasked tõusud võtsime allapoole. Isegi teelejäävad ülesminekud sai ilma suurema kärata ära tehtud. Lõunaks jõudsime Namchesse, kus just oli alanud õe ja venna festival, kus iidse kombe kohaselt teeb õde vennale otsaette märgi, mis peaks venda terve aasta deemonite eest kaitsma. Sellest festivalist hiljem veel paar sõna.

Kui me tõusime siis just Namchesse tõusmine oli üks keerulisemaid. Nüüd laskusime aga jällegi, rada väga kivine ja libe. Seega ettevaatus ennekõige. Kell 18 olime kohal ja üllatus ootas! Toas oli vannituba koos dushiga. Viimati sai ennast korralikult pestud nädal aega tagasi. Nii vähesest tunneb inimene rõõmu. Magasime sügavalt ja pikalt.

Kolmapäev 27.10.22 viimane päev mäel

Hommikul vara tuli uudis, et kui kell 12 Luklas oleme siis saame lennata otse Kathmandusse. Selline võimalus tähendanuks, et 4-5 tunnine autosõit Manthalist Kathmandusse jäänuks toimumata. Teepikkuseks 13 kilomeetrit ja tahvel näitas 6 tundi. Meie alustasime kell 8 ja meil oli aega 4 tundi. Tegime ära 3h ja 50 minutiga aga pilt oli suht taskus kui lennujaama jõudsime. Üllatus seekord teise äärde, et Kathmandusse ikkagi ei saa, lendame Mathalisse. Lõin kahvli lauda kinni! Milleks see jooksmine! Olgu, saame ikkagi alla, äkki ilm pöörab ära peame nädala üleval kükitama. Tollionu vaatas mulle väga sügavalt silma kui kuulis mu vastust, et ma pole mägedest mitte midagi kaasa toonud. Usalda aga kontrolli on kasutuses Luklaski ja selle kinnituseks kaevus tolliametnik minu musta pesu sisse. Sellega valmis saanud küsis ta veel kaks korda, kust ma pärit olen ning lasi mul minna. Maailma lühimalt lennurajalt sai lennuk rattad lahti loetud meetrid enne kaljuäärt ja liuglesime alla. 20 minuti pärast maandusime turvaliselt ning sellega võib mägedevallutuse etapi lõppenuks lugeda.

Kirjutan hiljem veidi põhjalikumalt ja kokkuvõtvamalt toitumisest, riietumisest ning hügieenist.

28.10.22 – 30.10.22 sisaldas palju kultuuri nagu Monky Temple, suur Buddha tempel, maailma suurim Hindu tempel, kus nad inimesi põletavad. Lisaks meie retke organisaatori kodus festivali tähistamine ning rahvuslik tantsuprogramm koos õhtusöögiga. Kuna ajakirjandusel on lugejaid vaja siis nad on viimasel ajal igatsugu rahvast Kathmandusse saatnud, kes on siit peale Jimmy Hoffa laiba kõik välja kaevanud ja kirja pannud. Seega jätan teid selleks korraks rahule. Kes tahab trekkimise ja ka kirjeldatud reisi kohta rohkem teada saada siis kahe klaasi veini eest räägin oma lugu meelsasti uuesti!

Trekkimiseni!