Smart Machines and Systems at the Service of Mankind: paneeldiskussioon – „Tehnoloogia ja inimkonna vahel: hariduse, tööstuse ja ühiskonna väljavaated“

Aruteluringis, kus osalesid Andrus Pedai, Timo Seppälä, Eduard Maron ja Andri Haran, räägiti teemal „Tehnoloogia ja inimkonna vahel: hariduse, tööstuse ja ühiskonna väljavaated“.

Esimene küsimus oli, mida ülikoolid peaksid tegema, et kohaneda kiiresti muutuva tegelikkusega. Pedai märkis, et minevik, mis on meid siia toonud, ei saa meid ilmselgelt enam palju edasi viia. Me peame õppima minevikust ja tulevikust, et tõesti kohaneda muutuste ning tulevase tööturu ja uute üliõpilaste ootustega. Ta lisas, et just sellepärast on enamik Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainori õppejõude väljaspool töötavad oma ala spetsialistid – nad saavad anda üliõpilastele uusimat teavet, nii et viimased saaks seda võimalikult kiiresti praktikas rakendada. Seppälä lisas, et ta lubab kõigil oma üliõpilastel kasutada kõiki tehnoloogilisi vahendeid, mis võiksid nende töös kasuks tulla. Haran, kes esindas tööstuse poolt, lisas, et kuna ettevõtted ja tehnoloogia arenevad palju kiiremini kui ülikoolid, ei ole lõpetanud üliõpilased veel päris tööks valmis. Ta lisas ka, et tulevikus peavad üliõpilastel olema praegusest põhjalikumad teadmised, sest seda, mida nad praegu oskavad, võib varsti osata ka tehisintellekt.

Siit edasi liikudes esitati Maronile küsimus selle kohta, kuidas saaksime kasutada tehisintellekti inimeste diagnoosimiseks, kes võivad vajada diagnoosi stressi ja depressiooni tõttu, mida põhjustab hirm kaotada oma töökoht tehisarule. Maron vastas, et hirm tehisintellekti ees on olemas ning ta usub, et tehisintellekt võib tulevikus olla võimas tugi spetsialistidele, kuid ta on skeptiline paljude inimeste töökaotuse suhtes, sest on olemas tegurid nagu moraal ja eetika, mida ainult inimesed oskavad otsuste tegemisel arvesse võtta.

Järgmine küsimus oli suunatud Haranile ja küsiti, millist järgmist innovatsioonilainet ta kõige enam ootab. Haran vastas, et ta sooviks näha innovatsiooni tööstuses endas. See tähendab, et vaja on rohkem insenere ja spetsialiste, kes suudaksid tooted ja teenused tehisaru abil uuele tasemele viia. Sealt edasi minnes küsiti Pedailt, milliste ametite õpetamisele peaksime tema arvates keskenduma, et valmistada üliõpilasi ette tulevase tööturu jaoks. Ta vastas, et probleemide lahendamise oskused ja andmepõhiste keskkondade käsitlemine näib olevat suundumuseks. Kuigi ülikool ei saa üliõpilast konkreetse ülesande täitmiseks täielikult ette valmistada, saab ta õpetada talle erinevaid distsipliine ja seda, kuidas edukalt läheneda uuele programmile, leida etteantud komplektist õiged vahendid ja lahendada probleem. Samuti on väga oluline osata kiiresti ümber õppida, sest ühe oskuse eduka kasutamise aeg muutub üha lühemaks.

Minnes tagasi tervisega seotud teemade juurde, küsiti Maronilt, millised riskid kaasnevad tehisaru kasutamisega psüühikahäirete diagnoosimiseks. Maron vastas, et tehisintellekt ei ole kindlasti veel jõudnud sellisesse punkti, kus seda saaks diagnoosimisel täielikult rakendada. On olnud olukordi, kus näiteks juturobotid on teinud tõsiseid vigu. Siiski saab tehisintellekti kindlasti kasutada andmete kogumisel ja patsientidega esialgse suhtluse arendamisel.

Seppälält küsiti, kuidas tehisintellekt võiks muuta juhtimist, juhtkondi või ettevõtteid. Ta vastas, et organisatsiooniliste struktuuride edaspidine lihtsustamine on väga tõenäoline. Me võime pöörduda tagasi struktuuride juurde, mis olid meil 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses, kui meie korporatsioonides ei olnud maatriks-tüüpi organisatsioone. Haran lisas, et muutused sõltuvad ka erinevate ettevõtete töökultuurist. Vastutust on rohkem ja juhtimist vähem ning inimesed peavad hakkama tegema otsuseid ilma pideva järelevalveta. Need vastused viisid küsimuseni, kuidas see mõjutab inimeste vaimset tervist. Maron vastas, et see avaldab mõju ning inimesed peavad oma vaimu tugevdama ja õppima olema selles mõttes tugevamad.

Teine huvitav küsimus oli, kas ELi tehisintellekti seadus aitab arendusele kaasa või muudab selle keerulisemaks. Haran leidis, et üldjoontes on reguleerimine õige, kuid sellega võib kaasneda ülereguleerimine, mis jätab spetsialistidele väga vähe ruumi oma töö tegemiseks. Pedai lisas ka, et küsimuse ärilisele küljele tuleks rohkem keskenduda. Sellel, miks tipptehnoloogiaettevõtted ei ole pärit Euroopast, on oma põhjused. Seppälä lisas, et õigusaktid võiksid olla tehnoloogianeutraalsed, ja nõustus, et EL on tehisintellekti rakendamisel teistest piirkondadest maha jäänud, kuna lisab sageli uusi õigusakte.

Eeskirjade ja määrustega seoses esitati veel üks väga oluline küsimus selle kohta, kas me võtame küberturvalisust piisavalt tõsiselt või mitte. Pedai märkis, et Mainoris on spetsialist, kes hoiab end selliste küsimustega kursis, et tagada andmete konfidentsiaalsus ja turvalisus. Haran lisas, et tööstuse poolelt on küberohtudel ka teine külg – masinate töö häirimine või tehase täielik sulgemine. Õnneks on üha rohkem ettevõtteid sellistest ohtudest teadlikud ja võtavad nende vastu meetmeid. Ka Soomes on ettevõtted hakanud seda teemat kiiremas korras käsitlema. Siiski tundub, et ettevõtted ei ole üldiselt alustanud andmete kategoriseerimist, et seejärel otsustada, millised viisid on kõige turvalisemad eri liiki andmete säilitamiseks. Kõik andmed ei peaks minema pilve või olema ühendatud internetti.

Arutelu lõpetuseks soovitas Haran, et me peaksime olema edasipüüdlikumad ja mitte kartma tehnoloogiat. Seppälä lisas, et kuigi tehisaru on suurepärane vahend, peaksime meeles pidama, et see on siiski vaid üks tuhandetest tehnoloogiatest. Pedai ütles lõpetuseks, et unistab Eesti esimese kvantarvuti kasutuselevõtust Ülemiste Citys, et toetada sealseid ettevõtjaid. Täieliku arutelu leiate meie YouTube'i kanalilt. Lisateavet leiate konverentsi kodulehel