Eesti tõrjuv rändepoliitika viib rahvusvahelised talendid meiega konkureerivate naaberriikide ja Kesk-Euroopa majandust kasvatama. Kui see nii jätkub, siis oleme kolgastumise teel, muutudes maailma silmis väikeseks, isoleeritud ja suletud riigiks kaugel Euroopa idaservas.

Work in Estonia programmi juht Leonardo Ortega kirjutas eelmisel nädalal Äripäevas, et Eestis jääb tööjõuvajaduse katmisel igal aastal puudu 2/3 inseneridest ja üle 2000 IKT-spetsialisti, märkides, et haridussüsteemil pole ajaliselt ja mahuliselt võimalik nii palju spetsialiste koolitada.

Tuled kustus ja uksed lukus

Rektorina soovin täpsustada, et Eesti kõrgkoolide võimekuse taha asi ei jää. Põhjus, miks koolidel pole tööturule piisavalt haritud spetsialiste pakkuda, peitub riigi vastuolulises suhtumises, kus ühest küljest küll tunnistatakse, et Eesti majandus ja haridus vajavad välistalente, aga kui need talendid siis tõepoolest tulla soovivad, on meil piltlikult öeldes tuled kustus ja uksed lukus.

Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor äärmiselt tiheda vastuvõtusõela läbis eelmisel aastal 39 tudengikandidaati Indiast – riigist, mis on kasvanud üheks tehnoloogiavaldkonna liidriks maailmas ja pakub väärtuslikku talendivoogu kogu läänemaailmale. Hoolimata põhjalikust eeltööst ja parimate kandidaatide välja valimisest, väljastati Eesti õpiviisa neist vaid kolmele.

Välistudengite vastuvõtt Eesti kõrgkoolidesse on juba mitu aastat tugevas languses ning seda mitte põhjusel, et talendid oleksid maailmast otsa saanud, vaid Eesti süvenevalt tõrjuva viisapoliitika tõttu. Kui kõrgkoolide ja ettevõtete uksed on lahti, siis riigi omad on suletud ning selle tulemusena kaotame täna välistalente Soomele, Rootsile ja teistele lähiriikidele, kes on valinud avatuma hoiaku. Erinevalt meist pole naabrite värbamisvalmidus koroonakriisist ja sõja puhkemisest mitte ainult taastunud, vaid hiljuti andsid Soome kõrgkoolid teada rekordilisest välistudengite vastuvõtust.

Kõrgkoolide probleemist saab ettevõtete probleem

Eesti kõrgkoolide probleemist on kiiresti saamas ettevõtete probleem, kes vajavad rahvusvahelise taustaga tööjõudu. Me ei räägi siin toidukulleritest või äpitakso juhtidest, vaid kõrgharitud tippspetsialistidest, kes on Eestis saanud praktilise ja kaasaegse väljaõppe. Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor koolitatud välistalendid on liikunud ettevõtetesse, nagu Starship Technologies, Wise, Playtech, Proekspert jpt, panustades Eestis tehnoloogiasektori ja iduettevõtete eduloosse.

Tipptasemel tootmis- ja tehnoloogiaettevõtted ei ole kunagi monokultuursed. Kui rahvusvaheliste tootmisettevõtete tase on Eestis langemas, on see väljakutse haridussüsteemile, et suudaksime koolitada inimesi, keda tööstus vajab. Sarnaselt majandusega on ka tööjõuturg ning haridusruum globaalne ning Eesti pole ainuke riik maailmas, mille majandus tööjõupuudusel konkurentsivõimet kaotab. Kuid erinevalt meist, on teised riigid probleemi aktiivselt lahendamas ning parimate talentide peale käib kibe võistlus.

Nagu Skeletoni asepresident Arnaud Castaignet rõhutas, on kaasaegse tööstuse puhul oskustega inimesed ja talentide Eestisse meelitamine esmatähtis. Seejuures oleks suur viga end isoleerida ning jääda kõrvale tugevat kasvu tegeva kolmanda maailma talendivoost. Tänast globaalset pilti vaadates – kust peaksid Eestisse insenerid tulema, kui mitte Indiast?

Eesti majandus vajab ka rahvusvahelisi õppejõude ja teadlasi

Innovatsioon ja kaasaegne vaade tuleb Eestisse väga sageli väljastpoolt, mistõttu vajame kõrge teadusvõimekuse pakkumiseks lisaks välistudengitele ka tugevaid välisõppejõude ja –teadlasi. Ütlematagi selge, et neil on raske Eestisse tulla, kui nad pole siin teretulnud. Seepärast peame andma maailmale signaali, et talendid on Eestisse oodatud ning neid ootab siin innovaatiline, avatud ja põnev keskkond. Meil tuleb mõista, et need inimesed töötavad peadega ning nende peades sünnib Eesti tulevik.

Suve lõpus vastu võetud tööstuspoliitika ütleb selgelt, et tipp- ja oskustööjõu tagamiseks peab Eesti haridussüsteem vastama tööturu vajadustele ning et „Eesti kõrgharidussüsteem peab olema avatud välistudengitele ja Eestis tegutsevad tööstusettevõtted peavad olema avatud välistööjõu paindlikule kaasamisele.“ Hariduse rahvusvahelistumise tähtsust rõhutab ka hiljutine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majanduse kasvukava aastaks 2035.

Seega on majandus- ja hariduspoliitikas vajadused selged ja valmisolek kõrge – kõrgkoolid on avatud, ettevõtjad on avatud ja neid, kes sooviksid Eestisse tulla, leidub samuti. Paraku on Siseministeeriumi nägemus ja sellest lähtuv rändepoliitika võtnud teise suuna. Ehkki märtsi alguses algatatud välismaalaste seaduse muudatust reklaamiti kui välistalentide Eestisse tuleku hõlbustamist, kõneleb selle sisu kasvavast protektsionismist: eelnõu seletuskiri keskendub vajadusele kaitsta kohalikku tööjõuturgu ja sisejulgeolekut ning leiab, et eelnõu „majanduslik ja sotsiaalne mõju on väheolulised“. Olgu märgitud, et haridussüsteemist eelnõus ei räägita ning kõrgkoole selle loomisse ei kaasatud.

Haridussüsteemi kaudu on ühiskonda turvalisem sulanduda

Süvenev uste sulgemise poliitika ei mõjuta ainult Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor, vaid kõiki Eesti kõrgkoole, kes on huvitatud välistudengite vastuvõtmisest. Keerukust lisab asjaolu, et ministeerium ei ütle selge sõnaga välja, milliseid riike käsitletakse viisataotluste hindamisel riskiriikidena. Seetõttu on kõrgkoolidel sisuliselt võimatu oma värbamistegevusi planeerida ning neid edukalt läbi viia.

Julgeolekuriskid on kõrgkoolidele teada ja mõistetavad, ent seda enam vajame selget strateegiat ning läbimõeldud talendipoliitikat, milles nii ettevõtjad kui kõrgkoolid võiksid kindlad olla. Välistalentide kaasamine läbi haridussüsteemi on seejuures kõige turvalisem lahendus, sest koolides saame tudengitel aidata Eesti kultuuri- ja väärtusruumi sulanduda, mis teeb hiljem nende kohanemise tööturul lihtsamaks.

Lahenduse leidmiseks tuleb rändedebatt esmalt tagatubadest välja tuua. Kõrgkoolid ootavad riigilt avatud dialoogi ning laiemalt arusaamist, et välistudengid ei ole Eestile kuidagi halb või ohtlik nähtus. Nagu president Alar Karis oma aastapäevakõnes rõhutas: “Harjugem, et meiega koos õpivad ja töötavad inimesed, kes räägivad eesti keelt oma kodukeelest pärit kõlavärviga. See teeb meid ühiskonna ja riigina tugevamaks. Peame end oma kultuuris ise kindlalt tundma ja seda hindama, et saaks teoks ka iseseisvusmanifesti üks juhtmõte: elada omas kultuuris kõikidele rahvastele.“

Eesti majanduse kasvu ja konkurentsivõime, kaasaegse ettevõtluse arengu ning kvaliteetse teadus- ja arendustöö saame tagada vaid avatud ja külalislahke hoiakuga. Kui me seda ei suuda, luhtuvad pingutused ka sisejulgeoleku tagamiseks - väikese, suletud ja nõrga majanduskeskkonna ning madala elatustasemega riik ei saa mingil moel olla julge, tugev ja turvaline.