Allhanget pole mõtet halvustada, Eesti ettevõtlus ja haridussüsteem tuleb avada välistalentidele ja -tudengitele, kirjutab Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor rektor Andrus Pedai.

Arengud Eesti ja lähiregiooni majandusruumis teevad murelikuks. Eesti Panga andmetel langes Eesti sisemajanduse kogutoodang (SKP) kolmandas kvartalis aastases võrdluses 3,9% ja võrreldes teise kvartaliga 1,3%. Eesti SKP on olnud languses juba seitse kvartalit järjest.

Omades pikaajalist töökogemust tööstuses, jälgin tööstuse arenguid kõrgendatud tähelepanuga. Eesti tööstustoodangu maht on kriisieelse tipuga võrreldes vähenenud 20%, samal ajal majanduse langedes 6%.

Tööstusel on tehaste ja tarneahelatega piiratud võimalused, et teha otsuseid olukorra parandamiseks. Kui langevat kasumlikkust ei saa operatiivsete vahenditega taastada, siis tuleb lauale võimalus, kus tootmisettevõtted hindavad olukorda oma numbritest lähtuvalt; tehastest sõltumatud, kuid nende jaoks pöördumatud otsused tehakse kiirelt.

Tööstused, mis toetasid Eestit

Aastatel 2006–2007 olin lähedalt seotud Elcoteqi otsusega lõpetada mobiiltelefonide tootmine Tallinna tehases. Põhjuseks olid arvutused, mis ennustasid ettevõttele ja tema kliendile rahalist kokkuhoidu nii tarneahelaga seotud kuludes kui ka suurematele mahtudele kohandatud tootmises Elcoteqi Ungari tehases. 2015–2016 olin sarnase olukorra tunnistaja PKC Grupis, kui Haapsalu ja Keila tehased suleti ning tootmine siirdus Leedu ning Serbia tehastesse.

Ma ei saa nõustuda seisukohaga, et meie eesmärk peab olema vaid kõrgema lisandväärtuse andmine ja allhanke kadumine meie tööstusmaastikult on ainult hea. Nii Elcoteq kui ka PKC pakkusid allhanke teenust vastavalt elektroonika ja autotööstuse klientidele. Tegemist ei olnud kindlasti tehnoloogiliselt lihtsate toodete ning protsessidega.

Mõlemad mainitud ettevõtted panustasid väga tugevalt Eesti eksporti ja tootearendusse, olid suured ja tugevad tööandjad ning toetasid Eesti kuvandit riigina, kus tehnoloogiliselt keerukas tootmine end õigustab. Viimaste aastate jooksul on see positiivne kuvand tugevalt murenenud.

Energia- ning tööjõuhinna tõus ning probleemid piirkonna julgeolekuga on pannud tugeva surve alla Eestis tegutsevad tootmisettevõtted, uute projektide võitmine Euroopa konkurentsis on muutunud väga raskeks.

Eestis puudavad kahjuks Euroopa mõistes suured originaalseadmete tootjad (OEM), mis toetaks oma tellimustega kohalikku tootmist. Me paikneme pika tarneahela lõpus ja stabiilselt kasvav kulubaas on hävitamas meie tööstuse konkurentsieeliseid.

Välistalent ametisse ja ülikooli!

Vajame strateegilist plaani, mis aitaks pöörata Eesti majanduse, tööstuse ja ekspordi kasvule. Oleme kaotanud senised eelised, nagu odavam tööjõud ja asukoht. Lisaks eelnevale on meil suured probleemid ka seniste töökohtade täitmisega ning kvalifitseeritud tööjõu pakkumisega. Eesti Tööandjate Keskliidu hinnangul jääb meil tööturu tasakaalu vaates igal aastal puudu 5000 inimest. Sellest tulenevalt tõstab riik maksukoormust ja ettevõtjate konkurentsikeskkond halveneb jätkuvalt.

Eelnevat kinnitab ka 28. novembril toimunud Eesti välistalendipoliitika foorumil “Kuidas tagada Eesti konkurentsivõime globaalses talendirallis?” kõlama jäänud seisukoht, et välisinvestori vaates on üsna jabur tuua Eestisse uusi töökohti. Kahjuks on see nii ja see on väga murettekitav.

Vajame Eestis arutelu, millised on meie tulevased konkurentsieelised, sh uued haridus- ja tööstuspoliitikad.

Alustades haridusest, siin peame võimaldama välistalentide suurema osaluse meie kõrghariduses. Meie ettevõtete ootustele vastavalt koolitatud spetsialistide ja juhtide suuremas mahus ettevalmistamine kõrgkoolides rahuldaks ettevõtluse, sh IT ning tööstuse pikaajalist nõudlust värskelt koolitatud talentide järele. Ainuüksi IT sektor vajab lähiaastatel rohkem kui 13 000 uut spetsialisti.

Kiired muudatused hariduspoliitikas ning välistudengite suurem kaasamine õppeprotsessi aitaksid hoida tuleviku töökohti Eestis, mitte lisades neid näiteks Rumeeniasse. Selles protsessis konkureerime kõigi Euroopa riikidega.

Ametnikud ei tohiks ettevõtlusega seotud otsuseid teha omapead. Tööjõu- ja hariduspoliitikaid puudutavad otsused peavad tulema koostöös ekspordile orienteeritud ettevõtete ning haridusasutustega.

Nii saab riik kehtestada mängureeglid, mis pikemas perspektiivis tagavad parema ettevõtluskeskkonna ning aitavad pöörata Eesti majanduse, tööstuse ja ekspordi kasvule.